Muudame eestimaalased omanikeks.
Ma tähistan sel aastal enda 50. sünnipäeva. Olen elanud üle mitu erinevat riigikorda, kolm valuutat, neli Presidenti, tosina jagu peaministreid. Olen kuulnud ja näinud põrumas erinevaid doktriine. Olen lähedalt ja kaugelt näinud ja kogenud totalitarismi, sotsialismi, kapitalismi ja natsionalismi. Olen saanud nuusutada korruptsiooni ja õigusriigi arengut. Olen valinud mitte valida erakondi, vaid tegusaid ja eetilisi indiviide.
Olen ehitanud ettevõtteid ja investeerinud tehnoloogiasse. Olen nõustanud ja mentordanud sadu asutajaid ja näinud kõrvalt ja ise kogenud võimsat tehnoloogia sektori kasvu Eestis. Vahel võib tunduda, et Eesti on tehnoloogiafirmade lipulaev, mida toetavad ka meie poliitikute lood e-riigist, e-residentsusest, e-valitsusest ja mingitest e-dest veel.
Täna aga näen järjest rohkem uusi ilminguid. Ajakirjandus korjab neid üles ja kipub võimendama kuulujuttude tasemel, lisamata sinna tundigi tegelikku analüüsi. Eestis on märgata innovatsiooni kägistamise ilminguid. Osad poliitikud üritavad päästa enda mainet, projetseerides finantssektori korruptsiooni ja regulaatorite olematu kontrolli tõttu lahti läinud rahapesu skandaali tegelike põhjustajate kuritegelike vigu kiiresti kasvavale krüptovaluutade iduettevõtete sektorile. Meelevaldselt tõmmatakse punaseid jooni ja näidatakse välja piiratud mõtteviisi.
Oleme olnud riik, mis tunnustas riski ja soovis olla tehnoloogia piirimail, toetades tehnoloogia ettevõtjaid ja luues võimalusi uute asjade testimiseks ja piloteerimiseks. Viimasel ajal aga on poliitikute heldel toetusel hakatud meedia väljaannete kaudu ristima tehnoloogiaettevõtteid kõigeks muuks kui innovatsioonikantsiks. WEB3, krüpto ja plokiahela tehnoloogia on nüüd „reguleerimata metsik lääs“, justkui maade avastamine on tunnistatud kuriteoks. Vaba ettevõtluse idee on ohus. Innovatsioon on ohus. Kuidas me sellesse punkti jõudsime?
Ebavõrdsus on pääsenud kontrolli alt välja. Meie ühiskond kasutab lineaarses maailmas kasutamiseks disainitud tööriistu, et opereerida eksponentsiaalses maailmas. Ka palkade kolmekordistamine ei aita seda auku kinni mätsida.
Häälte võitmise nimel valivad poliitikud ignoreerida seda tõsiasja ning üritavad pöörata töölisklassi kapitali vastu selle asemel et muuta kõiki kapitaliks.
Kuidas kõlaks üleskutse „Kõik eestimaalased — omanikeks“ vms?
Me peame kujundama Eesti selliseks maaks, kus kõik on omanikud ja kõik käituvad omanikena. Peame looma ühiskonna, kus tunnustatakse kõva tööd ja riski võtmist.
Iga investor ütleb teile, et te saate kaotada vaid 1x oma raha, samal ajal kui teie teenimisel ei ole ülemist piiri. Meie aga mõtleme siin kui punt fikseeritud sissetulekuga investoreid ja muretseme kõige selle pärast, mis võiks valesti minna, selle asemel et mõelda kui riski kapitalistid, unistades sellest, mis võiks minna hästi. See peab muutuma.
Peame kandma hoolt selle eest, et kõik meie kaasmaalased mitte vaid ei töötaks kapitali heaks, vaid paneks kapitali enda eest tööle. Selleks tuleks meil kaitsta intellektuaalset omandit sama kirglikult, kui kaitseme täna füüsilist. Peame muutma võimalikult lihtsaks osalemise kasumi jaotuses, mille loomises nemad igapäevaselt osalevad.
Loomulikult peavad inimesed saama väärikat kompensatsiooni tehtud töö eest, et toit oleks laual ja katus pea kohal, et teadmised ja oskused oleksid meie peas.
Kuid inimese füüsiline töö ei saa kunagi kasvada eksponentsiaalselt — seda saab teha vaid omanikutulu mis tuleneb mõne toote või teenuse skaleerimisest. Niisiis peame me pingutama selle nimel, et kõik eestimaalased saaksid olla omanikud.
Meid ümbritsevad globaalsed turud, meie potentsiaalsed kliendid asuvad ümber maailma, meie potentsiaal on suurem kui kunagi varem. Peame tegutsema selles suunas, et maksimaalselt palju omandit maanduks maksimaalselt paljude kaaskodanike kätte.
Loomulikult võivad inimeste pensionifondid juba omada erinevaid varaliike. See on suurepärane. Aga see on ka kõik. Enamikel meie kaasmaalastest puudub täna igasugune kasumit tootev vara. Vähe sellest. Ebaadekvaatsed poliitikud petlikult julgustavad inimesi katkestama ka neid investeeringuid, andmata vastu paremaid lahendusi ja jättes kodanikud nelja tuule kätte, sularaha peos, mis lõpetab mõnes kaubanduskeskuses tarbekauba letis.
Kunagine Eesti oleks suhtunud Covidisse kui sõtta, mida peame ühiselt võitma, selle asemel, et vaielda erinevate faktide üle. Kunagine Eesti oleks tervitanud lahendusi, mis aitavad lahendada kliima problemaatikat maailmas. Kunagine Eesti hoolitseks selle eest, et meie tehnoloogia ettevõtted domineeriksid veelgi laiaulatuslikumalt, selle asemel et agressiivselt rakendada piiravaid regulatsioone. Meie riigi suurim konkurent on tsentraliseeritud kontroll. Peaksime kasutama seda enda hüvanguks, mitte enda ettevõtete arengu piiramiseks, et muuta Eesti demokratiseeritud omandi riigiks.
Inimesed, kes loovad väärtust, peavad saama nautida osalemist varaklassis, mille loomisel nad kaasa löövad ja mille väärtus ajas kasvab. Meil on kõik võimalused seada OMAND enda peamiseks majanduse strateegiaks.
“Omanike majandus” on hädavajalik ja õnneks on see täna juba sündimas. Meil tuleks vaid oluliselt paremini läbi mõelda regulatsioonid, mille kaudu on meil võimalus kas ettevõtlust arendada või hoopis suretada: välistalendi riiki toomise regulatsioonid, ühisrahastuse regulatsioonid, web3 regulatsioonid. Kõigi nende puhul tuleks mõelda pikemas perspektiivis, muutes need ajastuga vastavusse.
Vähem kui 5 aastaga suretasime välja näiteks oma linnade südame kaubanduse. Absurdselt kõrged rendid muutsid ettevõtluse Vanalinnas ja teiste linnade südames kahjumlikuks. Raha kulutamine nihkus kaubanduskeskustesse. USA-st on aga tuua hea näide sellest, kuidas kogukonnad üle riigi identifitseerisid ära suurepärased väikeärid ja leidsid võimaluse osta välja ruumid, et hiljem müüja need kõige sobivamatel tingimustel äride omanikele, mida kogukond soovis säilitada. On ju tõsi see, et väikeste äride omanikud loovad naabruskondades kõige rohkem väärtust, kuid saavad sellest kõige vähem endale. Läbi kogukondlike ühisrahastuse platvormide saame me toetada kohalike väikeettevõtjaid ja anda neile rohkem võimu ja omandit nende poolt loodavast väärtusest. Vajame uusi rahastuse mudeleid. Uuri rohkem siit: https://with.co/
Alates 1993. aastast polnud Eestil muud valikut, kui mängida ründes. 30 aastat hiljem avastame end sügavas kaitses. Kelle vastu? Iseenda ja oma maksumaksjate vastu. Maksumaksja on ettevõtja, mitte avalik sektor. Seda tasuks ikka ja alati poliitikutele meelde tuletada. Lisandväärtus tekib vaid siis, kui Ettevõtja ärkab hommikul ja otsustab maailma paremaks muuta.
Aga vaatleme nüüd üht lihtsat mudelit. On kaks sõpra, Kalle ja Sirje. Nad teenivad sama palju ja pärast makse ning kõiki kulusid jääb igaühele kätte €10000 aastas. Kalle peidab raha madratsi alla ja Sirje investeerib oma raha S&P 500 fondi. Nad teevad seda kumbki 30 aastat, mil S&P 500 kasvab 10% aastas. 30 aasta pärast on Kallel €300’000 ja Sirjel €1’660’803. Suurusjärkude vahe on meeletu. Sirje kuulub 5% rikaste hulka, Kalle on alumise 50% seas.
Selleks, et saavutada Sirjega sarnane tulemus, tuleks Kallel säästa aastas €55’360, sest Sirje otsustas suunata enda raha turule teenima. Me eeldasime, et nad alustasid korraga ja nende säästud olid sarnased. Kui sama trend kestaks veel 30 aastat, siis Sirjel oleks teenitud €30’624’965 ja Kallel €600’000. 60 aasta jooksul ületaks Sirje tulemus Kalle tulemust 51x kordselt.
Nagu näha on, miinimumpalga määra suurendamine on oluline, aga see on kõigest haavaplaaster. Aeg on liikunud edasi. Vanad reeglid majanduses enam ei kehti. Regulatsioonid ei peata progressi ja võivad vaid peletada Kapitali ja Ettevõtjad mujale. Õnneks on maailm avatud. Riigid on minetanud enda kontrolli Kapitali ja Ettevõtjate üle, kuid püüavad ikka mängida kui võrdsed partnerid majanduse laua taga. OMAND peab saama uueks majandus strateegiaks.
Tööjõud iialgi ei jõua järele Kapitalile. Tehnoloogia kiirendab, võimendab ja laiendab lõhet Tööjõu tootlikkuse ja Kapitali tootlikkuse vahel. Edukad tehnoloogiaettevõtted suudavad jõuda globaalse kasutajaskonnani marginaalse kuluga, teenides hiigelkasumieid. Seda džinni enam pudelisse tagasi ei suru. Poliitikud, kes üritavad seda teha vaid piiravad kasumlikkust või suruvad võitjaid ja nende raha maalt välja.
Selle asemel peaks Eesti võtma OMANDI enda peamiseks majandus strateegiaks. Eestimaa peaks muutuma kohaks, kus ettevõte saaks lihtsalt ja takistusteta jagada omandit kõigiga, kes on panustanud. Peaksime muutma riigiks, kus oleks kõige lihtsam ja valutum saada osalust enda panustamise eest väärtuse loomisel.
Meil tuleks vaadata üle kõik senised finantsmudelid. Maailma majandus on juba toetumas uutele printsiipidele ja mudelitele, regulatsioonid jäävad nendest veel kõvasti maha. Peame õppima tegema targemaid otsuseid tegelike andmete ja reaalsete teadmiste põhjal. Meritokraatia peaks tõusma tagasi au sisse.
Mitmed olulised regulatsioonid peavad muutuma. Töötajate optsioonide maksustamine peab olema lihtsam ja töötaja suhtes sõbralikum. On väga kahetsusväärne, et tihti just vähem teenivatel töötajatel puudub võimalus realiseerida enda optsioone 90 päeva jooksul peale ettevõttest lahkumist.
Regulaatorid peavad väga tõsiselt vaatama üle web3 ettevõtete litsenseerimise tingimusi ja piiranguid.
Üks asi, milles web3 on kindlasti väga hea — ta elimineerib platvormide riske ja lükkab omandi ja kasumis osalemise servast serva. See tehnoloogia võimaldab premeerida inimesi omandiga ka väikema panuse eest.
Vaadakem näiteks kogukonna omandit. Suurem osa projekte jätavad üle poole oma token’itest kasutajatele. See on väga uudne kuid õige mõtteviis: ma arvan, et minu token’id on rohkem väärt, kui ma annan poole omandist ära oma kogukonnale.
Need token’id motiveerivad kasutajad sellisel viisil, mis tähendab madalamaid kulutusi Facebook’i ja Google’i taolistele teenustele. See kui ma panen token’id kasutajate taskusse selle asemel, et panna eurod AdWords’i on võimas viis, kuidas jagada omandit ja kasumit servast serva.
Inimestele peab jääma õigus omada ja monetiseerida enda andmeid. Nad peavad saama tasutud nende tähelepanu eest. Nad peavad saama tasutud selle eest, kui otsustavad toetada mõnda projekti varajases faasis, kas enda rahaga või tegevusega, riskikapitalistide moel.
See loomulikult ei tähenda, et valitsused peaksid nõudma firmadelt omandit kasutamise eest. See tähendab hoopis, et peame looma raamistiku, mis teeks võimalikult lihtsaks kohalikel ettevõtetel ja protokollidel tasustada kasutajaid omandiga.
Paljud firmad ja protokollid juba teevad seda. Ja mida rohkem neid on ning mida selgemaks muutub raamistik, seda rohkem kasutajad saavad mitmekesistada enda omandi portfelli oma tegevuste põhjal. Ning see peab toimuma taustal automaatselt, tarkade lepingute alusel.
Sellised portfellid toimivad turu reeglitega kooskõlas. Vahel võivad mõned otsused tuua elu-muutvaid tulemusi, mida saab omakorda reinvesteerida ja võimendada. Igaühest võib saada Sirje sugune investor.
Vahel võib mõne projekti väärtus langeda nulli. Tegu on ju turumajandusega.
Eestil tuleks käsitleda oma kodanike kui täiskasvanuid ning võimaldada selliseid valikud kõigile luues selleks vastav raamistik.
Heaks paralleeliks võib tuua hüpoteegiga kodude ostjaid. Paljud inimesed Eestis eelistavad tasuda omandi nimel pangale kuumakseid selle asemel, et rentida kodu. Kodu omandamine on iga inimese vabatahtlik otsus ja laenu võtmine on alati risk. Me teame tuhandeid inimesi, kes ei tulnud laenu tagasimaksmisega toime ja kaotasid vara. Sellegipoolest ei keelusta riik kinnisvaratehinguid. See on nende ostjate teadlik risk, millesse riik ei sekku. Vahel selle kinnisvara väärtus hüppab lakke ja inimesed võidavad suurelt. Vahel see aga langeb ja pangad nõuavad lisatagatisi.
Tänapäeval vara ja omandi akumuleerimine ei ole veel piisavalt lihtsaks tehtud. On väga suur hulk ettevõtjaid, kes soovivad anda ära osa oma projektide omandist enda kasutajatele. Kuid neile öeldakse, et see pole võimalik.
Me räägime siin muidugi DAO’st — detsentraliseeritud autonoomsest organisatsioonist. Kuigi DAO’d on populaarsed ja põnevad, kriitikud õiglaselt toovad välja tõsiasja, et DAO’de token’id ei tõenda omandit või õigust kasumile. Need on vaid hääletamise tööriistad, mitte varad. DAO’de tegevust reguleerivad seadused on sisuliselt iganenud ja nende tõttu ei saa DAO’d pakkuda tegelikku omandit, vaid opereerivad hääleõigust andvate token’itega.
Kui investorite kaitseks loodud seadused tegelikult pakuvad meile vähem omaniku õigusi, siis ehk on aeg need seadused üle vaadata. Üritades kaitsta inimeste poolt tehtavaid kulutusi, piiravad regulaatorid samal ajal võimalusi osaleda kasumi jaotamises ja OMANDI loomises.
Selleks sunnitakse DAO’sid registreerima end finatsinspektsioonis, tasuma meeletuid tagatisi ja taotlema finantsasutusele mõeldud litsentse. See aga toob kaasa meeletut viivitust, tohutuid kulusid ja probleeme. Lõpuks sunnib see paljusid DAO’sid kolima ettevõtja-sõbralikesse piirkondadesse Caymani saartle või Šveitsi.
Kuid DAO on vaid üks selline näide, esimene mis pähe tuli. Siin kohal ma ei väida, et me ei vaja regulatsioone. Muidugi vajame! Me vajame regulatsioone, mis vaatavad tulevikku, mis käsitlevad Eesti ettevõtjaid kui maadeavastajaid ja mis annavad rohkem omandit inimeste kätesse.
Mul on see eelis, et mul puudub igasugune ettekujutus selles osas, mida oleks tarvis korda saata, et kõik kirjapandu realiseeruks. Ma pole poliitik, pole õppinud politoloogiat. Ma tean juba ette, et targad ja haritud inimesed tõmbavad need mõtted ribadeks oma detailidega. Aga minust nutikamad inimesed peaksid leidma sellele lahenduse. Andke inimestele sularaha asemel võimaluse saada OMANIKEKS.
Mida ma aga kindlalt tean on see, et me ei suuda rabeleda välja sellest august kasvatades töötasusid ja makse või piitsutades tehnoloogia ettevõtjaid. See rong on läinud. Ja ma tean, et eestimaalased peavad muutuma OMANIKEKS ja saama tagasi enda uhkuse, mis pärineb Vabariigi sündimise aegadest.
Võta julgelt ühendust, kui soovid arutleda nendel teemadel.
alex@supplain.io
