Mida teha ideega?

Veetsin esmaspäeva lugedes mitmeid uudiskirju, mida poeg Sander oli minuga jaganud. Packy McCormick on läbi mitme aasta inspireerinud mind ja laiendanud minu horisonte.
Ühes oma uudiskirjas kirjutab ta: “Üks vanemaks olemise rõõmudest on võimalus lugeda lastele igasuguseid inspireerivaid lugusid. Üheks mu lemmiklasteraamatuks on Kobi Yamada “What to do with an idea?” — lugu väikesest poisist, kelle pähe tekib üks veider uus idee. Algul poiss koguni häbeneb oma ideed, üritab seda peita ja eirata, kartes teiste arvamust. Lõpuks aga otsustab ta ideest hoolida, toita ja kasvatada seda, ning peagi näeb ta, kuidas väikesest mõtteterast kasvab midagi suurt ja maailmamuutvat.”
Selle lihtsa loo moraal on sügav: iga uuenduslik mõte vajab uskumat ja teostamist, et sellest võiks midagi sündida. Mis siis teha ideega? Just seda küsimust uurime lähemalt, vaadates Eesti ja Euroopa innovatsioonimaastikku — alates ajaloo õppetundidest kuni tänaste võimaluste ja väljakutseteni.

Ideede kuldajastu ja vaikelu

Eelmise sajandi keskpaigas näis tehnoloogia areng piirideta. Inimkond saatis inimesi Kuule, tuumaenergia lubas piiritut energiat ning lennukid ületasid helikiiruse. Innovatsioon õitses — ideid realiseeriti julgelt ja suured unistused teostusid. Ent 1970. aastate paiku toimus ootamatu muutus. Majandusteadlased on täheldanud, et umbes 1973. aasta paiku aeglustus tootlikkuse kasv märgatavalt nii Ameerika Ühendriikides kui ka teistes arenenud riikides ( Information Technology and Productivity Case — Economics Department — Reed College). Uuendusi justkui tekkis endiselt (näiteks arvutite võidukäik), kuid nende mõju majandusele ei olnud enam nii murranguline.

Mis juhtus? Üks selgitus on, et pärast suurt innovatsioonilaine haripunkti muutusid uued ideed “raskemini leitavaks” — lihtsamad leiutised olid juba tehtud ja järgmised läbimurded nõudsid üha rohkem ressursse. Kui see oleks ainus põhjus, oleks aga eeldanud, et kasv aegamööda raugeb. Tegelikkuses tabas edulainet justkui “telliskivimüür” 1970ndate alguses. See viitab, et mängus olid ka muud tegurid. Näiteks muutus üldine keskkond: suured riiklikud tehnoloogiainvesteeringud tõmmati koomale (USA-s lõppes Apollo programm ning NASA ja kaitse-eelarved kahanesid), samal ajal kui Euroopas keskenduti rohkem majanduslikule stabiilsusele ja regulatsioonidele. 1970ndate naftakriis ja stagflatsioon suunasid tähelepanu kriisijuhtimisele, mitte uutele julgetele ettevõtmistele. Ühiskond muutus ettevaatlikumaks ning riskijulgus asendus kohati ettevaatlikkusega — tugevnes arusaam, et esmalt tuleb olemasolev korda teha enne, kui tormata järgmisi vallutusi otsima.

Tulemuseks oli innovatsiooni vaikelu: visioonid lendavatest autodest, kolooniatest Kuul või piiramatust puhtast energiast jäidki kümnenditeks ulmevaldkonda või teadusasutuste sahtlitesse. Ideid iseenesest oli küllaga, kuid paljud neist ei leidnud teed reaalsusesse. Nagu Kobi Yamada loos, justkui peitsime oma julgemaid ideid ära — olgu häbi, hirmu või lihtsalt soodsa pinnase puudumise tõttu.

Tehnoloogia odavnemine ja uue nõudluse laine

Täna, 21. sajandi teises kümnendis, on olukord hakanud muutuma. Paistab, et ideedele on tekkimas uus võimaluste aken. Kaks suurt tegurit annavad innovatsioonile värsket hoogu:

1. Tehnoloogia arendamine on muutunud odavamaks ja lihtsamaks. Paljud asjad, mis varem nõudsid miljoneid ja aastaid, on nüüd jõukohased väikestele startup’idele. Pilvearvutus, avatud lähtekoodiga tarkvara, 3D-printimine ja üleilmne internetiühendus on viinud selleni, et nii vanu kui uusi ideid on odavam ja lihtsam ellu viia kui kunagi varem. Näiteks võib kasvõi üks väike meeskond Eestis luua globaalse veebiäri või arendada tehisintellektil põhineva teenuse ilma hiiglaslike alginvesteeringuteta. See tehnoloogia odavnemine tähendab, et isegi “suur hull idee” on võimalik prototüüpida ja testida murdosa hinnaga võrreldes paarkümmend aastat tagasi.
2. Turul on taas tekkimas nõudlus uute, isegi alguses kallite lahenduste järele. Neid varaseid kasutajaid või investoreid võib kutsuda ”premium-nõudluseks”. See tähendab, et leidub piisavalt visionääre — olgu need siis jõukad eraisikud, ettevõtted või valitsused — kes on valmis maksma kõrgemat hinda uue tehnoloogia eest, et saada esimesena kasu või prestiiži. See nähtus on sageli kriitiline tehnoloogia arengus ja levikus: teatud ostjad on valmis uut tehnoloogiat toetama ka siis, kui see alguses on kallim kui olemasolevad alternatiivid, andes sellega innovatsioonile esialgse tõuke. Kui tootjad saavad kogemusi ja mahu üles, laskuvad kulud ning uudne lahendus muutub taskukohasemaks laiemale turule. Hea näide on elektriautod — esialgu luksuslikud ja kallid nisšitooted, mida ostsid entusiastid ja keskkonnateadlik eliit, kuid iga müüdud Tesla ja Nissan Leaf aitasid akutehnoloogiat arendada ning hindu allapoole tuua. Nüüd on elektriautod muutumas massiturukaubaks, mida soodustasid ka valitsuste toetusmeetmed ja keskkonnanõuded. Samuti võime vaadata päikeseenergia arengut: Euroopa keskkonnapoliitikad ja toetused lõid nõudlust päikesepaneelidele, mis olid varem kallid, kuid on nüüd tavaline ja odav energiavõimalus. Premium-nõudlus on andnud uut hoogu ka kosmose- ja süvatehnoloogia projektidele — näiteks erainvestorid ja tellijad finantseerivad väikseid raketi- ja satelliidifirmasid, mis suudavad konkurentsi pakkuda kunagistele ainult riikidele jõukohastele kosmoseprogrammidele.

Ideed vajavad teostajaid ja omaksvõttu

Kuigi tehnoloogilised ja turutingimused on soodsamad, on üks põhitõde jäänud muutumatuks: idee üksi ei muuda maailma, teostus ja kasutuselevõtt muudavad. Ükskõik kui geniaalne idee ka poleks, peab see olema tehniliselt ja majanduslikult teostatav ning leidma kasutajad, kes selle omaks võtavad. Ilma omaksvõtuta pole edasiminekut — kui keegi ei kasuta uut lahendust, siis selle mõju jääb nulliks. Seetõttu on innovatsiooni juures kriitiline mitte ainult leiutada, vaid ka veenda teisi selle vajalikkuses ning sobitada idee reaalsesse maailma.

Eesti enda digilugu on hea näide ideede omaksvõtu olulisusest. Kui 2000. aastate alguses hakati siin looma e-valitsuse süsteeme — digiallkirja, e-maksuametit, X-tee andmevahetusvõrku — polnud sugugi kindel, kas inimesed neid usaldavad ja kasutama hakkavad. Täna teame vastust: Eesti on maailma üks digivalitsemise liidreid, 99% avalikke teenuseid on kättesaadavad internetis ning näiteks enamik inimesi täidab maksuaruanded paari minutiga veebis (ECA Talk: Digital Governance in Action — Lessons from Estonia and Ukraine) (Who’s Leading the Digital World? Surprise — It’s Estonia — FOREIGN PRESS ). Selline laialdane omaksvõtt nii kodanike kui ka ettevõtete poolt muutis algsed ideed — nagu e-residentsus või internetihääletus — reaalseks ja mõjukaks. Idee vajas teostajaid (visionääridest ametnikke ja insenere) ja kasutajaid, kes olid nõus mugavuse nimel uued lahendused omaks võtma. Koos loodi edulugu, mida nüüd tutvustatakse kogu maailmas.

Seega, heast ideest üksi ei piisa. Vaja on ökosüsteemi: innustunud ettevõtjaid ja insenere, kes selle ellu viivad; kapitali ja toetajaid, kes aitavad algfaasis kanda kinnitada, ning avatud meelestatusega kasutajaid, kes annavad tagasisidet ja aitavad ideel areneda. Tihti ebaõnnestuvad isegi tehniliselt head idufirmad mitte seepärast, et nende idee oleks halb, vaid kuna nad ei leia õiget turgu või komistavad rakendustõketesse. Uuenduste omaksvõtt ühiskonnas — olgu uue toote ostmine, uue tehnoloogia kasutuselevõtt ettevõttes või uue poliitika toetamine — määrab, kas ideest saab leiutis ja leiutisest lõpuks laiem muutus.

Euroopa: innovatsioon vs. regulatsioon

Euroopa kontekstis ideid teostada püüdes tuleb arvestada omapärase paradoksiga: maailmajaos, mis andis meile tööstusrevolutsiooni ja lugematul hulgal teadusavastusi, valitseb tänapäeval sageli üsna ettevaatlik hoiak läbimurdeliste uuenduste suhtes. Euroopas on tugevad turvalisuse ja ettevaatlikkuse traditsioonid, mis peegelduvad regulatsioonides. Tihti rõhutatakse niinimetatud ettevaatusprintsiipi — uue tehnoloogia puhul lähtutakse põhimõttest “kui pole kindel, reguleeri rangemalt”. See on toonud kaasa nii plusse kui miinuseid. Ühelt poolt on eurooplased saavutanud kõrge tarbijakaitse, tooteohutuse ja andmekaitse taseme; näiteks on lennukid täna palju ohutumad just tänu rangele järelevalvele ning keskkonnanõuded on sundinud tööstust puhtamate lahenduste poole liikuma. Teisalt aga kurdavad paljud ettevõtjad, et liigne bürokraatia ja killustatus pidurdavad innovatsiooni. Iga uus idee peab laveerima eri riikide erinevate reeglite rägastikus — võrreldes näiteks USA-ga, kus ühtne turg lubab idufirmal kohe 300-miljonilise turu ette võtta, on Euroopas turg endiselt jaotunud riigipiiride ja keelte taha. Nagu märgib investor Andreas Klinger, ei taha Sloveenia investor panna raha Portugali ettevõttesse ainult bürokraatlike takistuste tõttu, samal ajal kui USAs võib Chicago startup hõlpsasti kaasata kapitali nii idarannikult kui läänerannikult (Bridging the Innovation Gap: 5 Ways Europe Can Compete Again | World Economic Forum). See näitab, kuidas väiksed riigid Euroopas võivad jääda oma pisikesse ökosüsteemi luku taha, kui ühist raamistikku napib.

Siiski pole olukord üheülbaline. Euroopa Liit on teadvustanud vajadust innovatsiooni ergutada ja USA ning Hiinaga võrreldes maha jäävat arendustegevust järele tõmmata. Hiljutises analüüsis rõhutatakse, et Euroopal tuleb ühiselt pingutada, et sulgeda innovatsioonilõhe USA ja Hiinaga, eriti tipptehnoloogiate vallas. EL on tugev hariduse, teaduse ja insenerteadmiste poolest, kuid nende tugevuste äriliseks eduks vormimisel jäädakse maha — on isegi räägitud “Euroopa paradoksist”, kus maailmatasemel teadustöö ei muundu maailmatasemel toodeteks. Põhjuseid on mitu: killustunud turg, napid hilisfaasi investeeringud, kultuuriline riskikartlikkus ning ka fakt, et viimastel kümnenditel ei kerkinud Euroopast esile selliseid tehnoloogiahiide nagu Silicon Valley’st. Näiteks tõdetakse, et maailma 50 suurimast tehnoloogiaettevõttest on vaid neli Euroopa päritolu — see on mõtlemapanev number, arvestades Euroopa talentide hulka.

Õnneks on käimas mitmeid initsiatiive selle trendi pööramiseks. Euroopa ühisturg on tasapisi ühtlustumas (nt pangandus- ja telekomireformid, andmete vaba liikumise reeglid), et “28. režiimina” (sealhulgas Ühendkuningriiki arvestades) luua startup-sõbralikum piirideülene keskkond (Bridging the Innovation Gap: 5 Ways Europe Can Compete Again | World Economic Forum) (Bridging the Innovation Gap: 5 Ways Europe Can Compete Again | World Economic Forum). EL ja liikmesriigid suunavad üha rohkem vahendeid innovatsiooni: programm Horizon Europe investeerib miljardeid teadus- ja arendusprojektidesse, luuakse erifonde süvatehnoloogia startuppide jaoks ning soodustatakse avaliku sektori tellimusi uuendustele (nagu USA NASA tegi SpaceX-iga, ostes teenust ja aidates sel kasvada (Bridging the Innovation Gap: 5 Ways Europe Can Compete Again | World Economic Forum)). Samas arutletakse ka regulatiivse lähenemise üle — näiteks idee lisada igasse uude õigusakti “innovatsiooniprintsiip”, et hinnata mõju ettevõtlusele enne reeglite kehtestamist. Eesmärk on leida tasakaal, kus Euroopa väärtused ja standardid püsivad, kuid ei muutuks automaatselt piduriks uutele ideeversustele. Kui õnnestub ühendada Euroopa tugevused (haridus, stabiilsus, kvaliteet) suurema paindlikkuse ja kapitali ligipääsuga, võib meie regioonist saada järgmise laine innovatsiooni jaoks väga viljakas pinnas.

Eesti innovatsioonimaastik: väike riik, suured ideed

Eesti on Euroopa innovatsiooniloos eriline peatükk. Vaid 1,3-miljonilise rahvaarvuga riik, mis alles 30 aastat tagasi taastastas iseseisvuse, on end üles töötanud digiriigiks ja startup’ide kasvulavaks, mida maailmas imetlusega uuritakse. Eestit on nimetatud lausa “Unicorn Nation” — elaniku kohta on siin enim miljardi-dollarilise väärtusega iduettevõtteid terves maailmas (Estonia: A Success Story of the Startup Ecosystem — EBAN). 2025. aastaks on Eestist sirgunud vähemalt kümme ükssarvikustaatuses tehnoloogiafirmat, mis annab Eestile tiitli “Euroopa ükssarvikute pealinn”. See saavutus ei tulnud üleöö. Meenutagem, et Eesti tehnoloogialoo pioneeri-säde oli Skype — 2003. aastal Tallinnas loodud internetitelefoni rakendus, mille eBay ostis 2005. aastal 2,6 miljardi dollari eest. Skype’i edulugu oli tõestus, et ka üks väike ja tollal vähetuntud riik suudab luua globaalse mõju ja turuga innovatsiooni. See tehing süstis siinsesse ühiskonda enesekindlust ja kapitali ning innustas uut põlvkonda ettevõtjaid alustama oma firmadega.

Pärast Skype’i müüki kujundasid nii valitsus kui ka erasektor Eestist teadlikult startup-sõbralikku keskkonda. Võeti kasutusele digitaalne taristu, mis on tänaseks legendaarne — turvaline ID-kaardi süsteem, X-tee andmevahetuskiht ja e-residentsusprogramm lõid vundamendi, millele ettevõtted said oma teenuseid ehitada. Seadusandluses mindi innovatsiooniga kaasa: näiteks lihtsustatud maksustamine reinvesteeritud kasumile, töötajate optsioonide soodustamine ja paindlik tööseadus. Riik ise proovis olla oma lahendustega beetaversioonide katsepolügoon — e-hääletus, online katastrid, digiretseptid — ning see andis eraettevõtetele signaali, et uus on teretulnud. Pole ka ime, et täna tegutseb Eestis üle 1400 idufirma ja see number kasvab kiiresti. Need ettevõtted ei tegutse enam ammu ainult lihtsate äppide vallas, vaid üha enam näeme süvatehnoloogia, rohetehnoloogia ja tööstusuuenduste startuppe.

Näiteid on mitmeid. Starship Technologies saadab laiali isesõitvaid pakiroboteid, mis meenutavad ulmefilmide ideid, aga on nüüd paljude linnade tänavapildis reaalsus. Skeleton Technologies arendab grafeenil põhinevaid ülimahtureid (superkondensaatoreid), mis võivad tuua läbimurde energiasalvestuses — ettevõttest, mis sai alguse Tartus, on tänaseks saanud Euroopa juhtiv ultrakondensaatorite tootja oma tehase ja rahvusvaheliste lepingutega (Skeleton Technologies Opens Largest Ultracapacitor Factory in …). Bolti asutaja tegi 19-aastaselt julgelt riskantse sammu luua Uberiga konkureeriv sõidujagamisplatvorm ning tänaseks on Bolt üks Euroopa kõige väärtuslikumaid transporditehnoloogia firmasid, tegutsedes kümnetes riikides. Eesti küberkaitse idufirma Guardtime töötas välja plokiahela-tehnoloogia juba enne, kui “blockchain” trendikaks muutus, ning on kaitsnud nii riigi kui ettevõtete andmeid üle maailma. Ka traditsioonilisemad tööstused pole innovaatiosest puutumata — näiteks on Eestis loodud autonoomseid sõidukeid (Milrem Roboticsi mehitamata roomikud) ja nutikaid põllumajanduslahendusi.

Eesti tugevusteks globaalses innovatsioonis on tihti nimetatud paindlikkus, väiksusest tulenev kiirus ja avatus uuele. Siinne ühiskond on olnud valmis katsetama — olgu e-valimised 2005. aastal või pakirobotid tänavatel — ning edu korral muutuvad neist ruttu normid. Digitaalne kirjaoskus ja usaldus tehnoloogia vastu on rahva seas kõrge, mis teeb Eestist ideaalse testplatvormi. Lisaks on väikeriigi eelis, et seadusandja ja startupperi vahemaa on lühike: tihti on võimalik uusi ärimudeleid kiiremini legaliseerida või toetada (näiteks tehti Tallinnast üks esimesi pealinnu, kus sõidujagamine seadustati, kuna oma idufirma soovis tegutseda). Startup inkubaatorid ja kiirendid pakivad kõrgel tasemel professionaalset tuge alustavatele ja kasvuettevõtetele. Olles ise ligi 5 aastat Tehnopol Startup Inkubaatori juhtmentor, võin ma kindlalt väita, et minu kolleegide hulgas on oma alade tipp eksperdid. Ka haridussüsteem paneb tugevat rõhku IT-oskustele — programmeerimist ja robootikat õpetatakse juba koolis, mis kasvatab peale uusi leiutajaid.

Samas tuleb olla aus ka piirangute osas. Eesti turg on tilluke, mis tähendab, et peaaegu iga edukas idee peab varem või hiljem minema rahvusvahelisele areenile. See toob kaasa väljakutseid: ettevõtted kolivad tihti peakontori suuremale turule lähemale (nt Londonisse või San Franciscosse), et kasvada — sellega võib kaasneda ajude ja väärtuse väljavool. Kohalikku riskikapitali on piiratud mahus; suurte rahastusvoorude jaoks tuleb veenda välisinvestoreid. Samuti ei saa eirata, et Eesti edu tugineb paljuski tarkvarale ja teenustele — edaspidi, kui tahta püüelda näiteks riistvara või biotehnoloogia tippu, on vaja suuremaid investeeringuid teadus-arendusse. Eesti R&D kulutused SKPst on alles tõusuteel, kuid siiani jääme alla Põhjamaadele. Ka on rahvaarv väike ja vananeb, mis tähendab, et iga talent on arvel — siinkohal on aidanud leevendada e-residentsus ja avatud tööjõuturg, et ideede elluviijad võiksid siia koguneda ka väljastpoolt.

Potentsiaali aga jagub. Eesti võiks olla justkui labor uutele lahendustele: testida väikse skaalaga, aga reaalses ühiskonnas innovatsioone, mida siis suurtele turgudele skaleerida. Meil on juba kogemus digiriigi eksportimisel (X-tee platvormi võtsid üle Soome, Ukraina jt; e-residentsuse mudelist on huvitatud mitmed maad). Nüüd on Eestil võimalus lüüa kaasa ka puhta tehnoloogia eduloos — näiteks tuuleenergias, akutehnoloogiates või isegi tuumaenergias. Viimast mainides: veel paar kümnendit tagasi oleks väike riik nagu Eesti oma tuumajaama ideed peljanud, ent täna arutame täiesti tõsiselt väikeste moodulreaktorite rajamist aastaks 2035 energiajulgeoleku ja kliimaneutraalsuse huvides (Estonia to explore nuclear energy options for green transition — Invest in Estonia). See on julge idee, mis on saanud hoo tänu tehnoloogia arengule (uue põlvkonna turvalised reaktorid) ja nõudlusele puhta energia järele — täpselt need kaks tegurit, millest eespool juttu oli. Kui see teoks saab, näitab Eesti taas, et on suuteline pistma rinda suurte ideedega, vaatamata oma väiksusele.

Tehisintellekt, regulatsioon ja riskijulgus

Üheks valdkonnaks, kus nii Euroopa kui Eesti edasine innovatsioonisuutlikkus proovile pannakse, on tehisintellekt (TI).

Viimaste aastate läbimurded TI-s — alates vestlevatest keelemudelitest kuni tehisnärvivõrkude abil uute ravimite avastamiseni — on tekitanud tunde, et seisame järjekordse suure idee lävel. Küsimus on, kuidas sellega ümber käia. Euroopas on vastus kaldunud olema: ettevaatlikult ja reegleid seades. Juba on koostamisel ELi tehisintellekti õigusakt, mis seab raamistiku kõrge riskiga AI-süsteemide kasutusele. Eesmärk on vältida halvimaid ohtusid (diskrimineerivad algoritmid, ohutusriskid jne) juba eos — õilis kavatsus, kuid ettevõtjate hinnangul võib liiga range regulatsioon innovatsiooni lämmatada või suunata paljulubavad projektid lihtsalt mujale. Siin tulebki mängu tasakaal. Eesti on olnud ühte jalga Euroopa reeglitega, kuid püüdnud ka ise TI-võimalusi kiirelt rakendada. Näiteks on räägitud krattide ehk tehisintellektil põhinevate juturobotite kasutuselevõtust avalikus sektoris, et muuta kodanike suhtlus riigiga veelgi nutikamaks. Juba praegu aitab TI Eesti tolliametil pettusi avastada ja kohtutel menetleda sarnaseid juhtumeid. See on näide sellest, kuidas reguleerijast võib saada ka ise uuenduse varajane kasutaja — riik saab olla innovatsiooni eestvedaja. Nagu varem e-valimistega, võiks Eesti ka TI vallas katsetada lahendusi, millesse suuremad riigid esialgu umbusklikumalt suhtuvad.

Riskijulgus laiemalt on teema, mis eristab sageli Euroopa ja näiteks USA ettevõtluskultuuri. Traditsiooniliselt on eurooplane ehk konservatiivsem — eelistab stabiilset karjääri riskantsele idufirma loomisest, pankurid on karmimad laenu andma ning ühiskond vaatab altkulmu läbikukkunud ärimeest (samal ajal kui Ameerikas öeldakse: “fail fast, fail often”). Aga see on muutumas, eriti uue põlvkonna seas. Eesti startup-kogukonnas on ebaõnnestumine juba üsna tavapärane õppetund, mitte häbimärk. Iduinvestorid teavad, et kümnest ideest ühe õnnestumine katab ülejäänute ebaedu. Risk on edasiviiv jõud — ilma selleta poleks ju sündinud Bolt ega Wise, kui nende asutajad oleksid peljanud suurte konkurentidega rinda pista. Ühiskonnana saame toetada riskijulgust sellega, et ei karista uuenduste katsetamist liigsete takistustega. Kui mõni uus lahendus ebaõnnestub, tuleb sellest õppida, mitte igaveseks ära keelata. Näiteks droonide või isesõitvate autode testimisel on Eesti proovinud olla suhteliselt avatud — luues ajutisi reegleid, mitte lauskeelde. Selline regulatiivne liivakast annab innovatsioonile ruumi hingata, samas hoides ära kõige hullemad eksimused.

Tehisintellekti puhul seisabki Eesti ja Euroopa valikute ristteel: kas suudame selles vallas nii innovatsiooni juhtida kui ka riske hallata? See vajab tarku otsuseid poliitikakujundajatelt ja ka vastutustundlikkust ettevõtjatelt. Kui leiame õige tasakaalu, võib TI aidata lahendada paljusid probleeme — olgu paremad meditsiinidiagnoosid, liiklusohutus või tõhusam energeetika. Kuid kui kartes hoiame liialt kinni vanast, võib ideede potentsiaal realiseerimata jääda. Nagu Yamada raamatu poiss — kui ta oleks oma muna (sümboolne idee) edasi peitnud, poleks sellest kunagi uhket lindu koorunud.

Mida siis teha ideega?

Lõppkokkuvõttes jõuame tagasi põhiküsimuse juurde: mida teha ühe idee(munaga)? Olgu tegu lapse peas sündinud muinasjutulise ideega või täiskasvanu visiooniga uuest tehnoloogiaprojektist — vastus on sarnane. Ära lase ideed hääbuda. Hoolitse selle eest, usu sellesse ja katseta selle elluviimist. Meie kaasaegne Eesti ja Euroopa annavad selleks küllalt võimalusi: tehnoloogia on käeulatuses, kogemusi saab ammutada nii ajaloo õppetundidest kui ka tänaste teerajajate lugudest. Kui miski seisab ideede teel — olgu see regulatiivne tõke, rahastuse puudus või leige vastuvõtt — siis tee koostööd, otsi liitlasi, tee kodutööd ja püüa need takistused kõrvaldada. Iga suur saavutus algab visioonist, ent realiseerub visadusest.

Eestil ja Euroopal on olnud oma tõusud ja mõõnad innovatsiooni radadel. Oleme näinud, kuidas julged ideed võivad maailma muuta, ja ka seda, kuidas käest lastud võimalused võivad meid aastateks seisakusse jätta. Täna, globaalsete katsumuste ajastul — kliimamuutus, energiarevolutsioon, uued tehnoloogiad — on ideed väärtuslikumad kui kunagi varem. Meie ülesanne on neid ideid märgata ja nendega midagi ette võtta. Nagu Kobi Yamada loos selgub, võib väike idee õige suhtumise korral kasvada nii suureks, et muudab kogu ümbritsevat maailma. Eesti on seda omal moel juba teinud ning võib teha veel. Piisab, kui leidub piisavalt neid, kes küsivad endalt: “Mis ma selle ideega siis ette võtan?” — ning vastavad teoga. Idee, mida uskuda ja ellu viia, ongi edasiviiv jõud.