ADHD ja toitumine — kuidas dieet võib mõjutada sümptomeid
ADHD (aktiivsus- ja tähelepanuhäire) sümptomite leevendamisel on lisaks tavapärastele ravimeetoditele hakatud üha enam huvi tundma ka toitumise rolli vastu. Allpool vaatleme, mida teaduslikud uuringud ütlevad dieedi mõjust ADHD sümptomitele — alates eliminatsioonidieetidest ja toitainete puudusest kuni töödeldud toiduainete, suhkru ja toidulisanditeni — ning arutleme, kas ainuüksi dieedist piisab või peaks see olema osa laiemast raviplaanist.
Eliminatsioonidieedid ja nende mõju ADHD sümptomitele
Eliminatsioonidieet tähendab teatud toitude täielikku eemaldamist menüüst, et hinnata, kas mõni toiduaine mõjutab käitumist. Hiljem tuuakse need toidud ükshaaval tagasi, jälgides, kas sümptomid taas süvenevad. Teadlased on uurinud, kas selline lähenemine aitab ADHD sümptomeid vähendada. Mõned lapsed on näidanud rangedieedi ajal märkimisväärset paranemist: näiteks ühes uuemas randomiseeritud uuringus vähenesid ADHD sümptomid ranget eliminatsioonidieeti pidanud laste rühmas 78% lastest . Samas meta-analüüsid (erinevate uuringute koondanalüüsid) viitavad, et umbes 30% ADHD-ga lastest võib olla tundlikud teatud toitudele, nii et nende ärajätmine leevendab sümptomeid . See tähendab, et ligikaudu kolmandikul lastest võib dieet mängida olulist rolli, kuid enamikul mitte.
Oluline on märkida, et eliminatsioonidieedid on väga piiravad ning neid tuleks läbi viia spetsialisti juhendamisel. Uuringus kasutatud range dieet koosnes vaid mõnest üksikust toiduainest (näiteks riis, liha, köögiviljad, pirn ja vesi) . Eksperdid hoiatavad, et sellist ranget dieeti ei tohiks pikka aega jätkata, sest pikemaajalisel kasutamisel võivad tekkida toitainete puudujäägid ning pole teada, kuidas see mõjutab lapse kasvamist ja tervist . Ühes ülevaates leiti, et eliminatsioonidieetidel on napid tõendid ja need võivad põhjustada toitainete puudust, mistõttu tuleb neid rakendada ettevaatusega. Seetõttu peetakse eliminatsioonidieeti pigem ajutiseks “diagnostiliseks” võtteks — kui kahtlustatakse, et teatud toit teeb lapse sümptomid halvemaks, võib lühiajaliselt proovida seda vältida ja vaadata, kas seisund paraneb.
Toitainete puudus ja selle mõju ajutalitlusele
ADHD-ga laste toitumisuuringud on näidanud, et neil lastel võib olla sagedamini teatud toitainete puudus või madalam tase kui eakaaslastel. Eelkõige on tähelepanu juhitud raudade (ferriitiini), tsingi, magneesiumi ja D-vitamiini tasemele. Need toitained on aju talitluseks väga olulised — näiteks osalevad need närviülekandeainete (neurotransmitterite) sünteesis ja aju arengus. Kui organismis on nende ainete tase madal, võib see teoreetiliselt mõjutada tähelepanuvõimet, impulsiivsust ja muid ADHD sümptomeid.
Mitmed uuringud on leidnud, et ADHD-ga lastel ongi ferritiini (raua varu), tsingi, magneesiumi ja D-vitamiini tase keskmiselt madalam kui lastel, kellel ADHD-d ei ole. Samas ei saa kindlalt öelda, et need puudujäägid põhjustavad ADHD-d — võimalik, et tegemist on ühe mõjuteguriga paljude seas või isegi tagajärjega (näiteks võib kehv toitumine süveneda ADHD sümptomi, impulsiivse söömiskäitumise tõttu) . Siiski rõhutavad teadlased, et kui lapsel tuvastatakse konkreetse toitaine puudus, on selle korrigeerimine (toidu või toidulisanditega) igal juhul mõistlik ja ohutu lähenemine. Teisisõnu, tasakaalustatud toitumine, mis tagab piisavalt vitamiine ja mineraale, on tähtis iga lapse jaoks ning eriti oluline võib see olla ADHD-ga laste puhul. Arst võib teatud juhtudel määrata vereanalüüse kontrollimaks raua, tsingi, D-vitamiini jm taset ning puuduse avastamisel soovitada vastavaid lisandeid.
Töödeldud toiduained, suhkur ja toidulisandid ADHD kontekstis
Tänapäeva töödeldud toiduained (näiteks paljud valmissuupisted, karastusjoogid, maiustused) sisaldavad sageli rohkelt lisatud suhkrut, ebatervislikke rasvu ning kunstlikke lisaaineid (nagu toiduvärvid ja säilitusained). On juba ammu teada, et tervikuna ebatervislik toitumine võib mõjutada lapse käitumist ja enesetunnet. Uuringud on otsinud seoseid ka otsesemalt: kas näiteks suhkur “ajab lapsed pööraseks” või teatud toiduvärv süvendab hüperaktiivsust?
Suhkur: Paljud lapsevanemad on märganud seost suhkru söömise ja lapse aktiivsuse vahel, kuid rangetes teaduskatsetes pole leitud, et suhkur iseenesest otseselt tekitaks ADHD sümptomeid või hüperaktiivsust. Ühes metaanalüüsis, kus võrreldi laste käitumist pärast suhkru manustamist ja pärast platseebot (kunstlikult magustatud, ilma suhkruta) olukorras, selgus, et suhkur ei mõjutanud laste käitumist ega kognitiivset sooritust märkimisväärselt . See viitab sellele, et vanemate tugev veendumus suhkru kahjulikust mõjust tuleneb tõenäoliselt ootustest või olukorra kontekstist — näiteks saavad lapsed tihti suhkrurikkaid maiustusi sünnipäevadel või pidudel, kus nad niigi on elevil . Samas ei tähenda see, et toitumus üldse rolli ei mängi. Mõned hilisemad uuringud on leidnud statistilise seose rohke suhkru tarbimise ja ADHD sümptomite vahel — näiteks lapsed, kes joovad palju suhkruga karastusjooke ja söövad ohtralt maiustusi, kipuvad omama raskemat ADHD sümptomaatikat . Oluline on mõista, et tegu on korrelatsiooniga: magusa lembus võib olla tagajärg, mitte põhjus. Nimelt on leitud viiteid, et ADHD-ga lapsed tarbivad oma impulsiivse käitumise tõttu rohkem magusaid toite ning seega on kõrgem suhkrutarbimine pigem sümptom (laps otsib kiiret naudingut või energiat) kui häire tekitaja . Kokkuvõttes soovitavad eksperdid piirata liigset suhkrut lapse menüüs peamiselt üldtervise huvides — st et vältida ülekaalu, hammaste aukude jms — ning jälgida, kas väga suhkrurohke dieedi tervislikumaks muutmine avaldab ka positiivset mõju lapse käitumisele.
Lisaained ja töödeldud toit: Töödeldud toitudes sisalduvad kunstlikud toiduvärvid ja säilitusained on samuti saanud tähelepanu seoses ADHD-ga. Mõned lapsed võivad olla nende suhtes tundlikud. Teaduskirjanduses on järeldatud, et teatud sünteetilised toiduvärvid võivad süvendada hüperaktiivsust mõnel lapsel, eriti nendel, kellel on toidusensitiivsus . Kuigi keskmiselt on toiduvärvide mõju väike (uuringute koondanalüüs andis mõju suuruseks g≈0,2 — 0,3, mis on tagasihoidlik muutus), on osal lastest efekt märgatavam . Hinnanguliselt võib umbes 8% ADHD-ga lastest olla sellised, kelle käitumissümptomid on otseselt seotud sünteetiliste toiduvärvide tarbimisega . Selliste laste puhul võib värvainete vältimine (nt värviliste kommide, limonaadide ja kunstlikult tugevalt värvitud toitude väljajätmine menüüst) anda käitumises paranemise. Kuna paljud töödeldud toidud (eriti laste lemmikud maiustused, karastusjoogid, energiasnäkid) sisaldavad ohtralt nii lisatud suhkrut kui ka kunstlikke lisaaineid, siis peetakse üldiselt kasulikuks piirata nende osakaalu ADHD lapse toidulaual . Asendades töödeldud näksid tervislikumate alternatiividega (puuviljad, pähklid, kodused vahepalad), võib paraneda nii lapse toitumuslik seisund kui ka võimalik, et tema käitumine ja keskendumisvõime.
Toidulisandid: Töödeldud toitude vähendamise kõrval on uuritud ka teist teed — kas mõne kasuliku toitaine täiendav andmine toidulisandi kujul võiks ADHD sümptomeid leevendada. Üks enim uuritud variant on oomega-3 rasvhapete (nt kalaõli) manustamine. Oomega-3 rasvhapped (eelkõige DHA ja EPA, mida leidub rasvases kalas) on tähtsad aju arenguks ja talitluseks. Teadlased on märganud, et ADHD-ga lastel on veres madalam oomega-3 rasvhapete tase kui eakaaslastel, mis viitab kergele oomega-3 “puudusele” nende organismis . Mitmed kliinilised katsed on andnud tulemuse, et oomega-3 toidulisandil on väike positiivne efekt — see võib mõnevõrra parandada tähelepanuvõimet ja vähendada impulsiivsust/hüperaktiivsust . Samas on see mõju suurusjärgult üsna tagasihoidlik: ühe ülevaate järgi on nii oomega-3 lisamise kui ka kunstlike toiduvärvide piiramise efekt ADHD sümptomitele umbes veerand tavapäraste ravimite toimest . Teisisõnu, kalaõli kapsli võtmine ei anna kaugeltki samaväärset tulemust nagu stimulant-ravim, kuid siiski mõõdetava ja statistiliselt tuvastatava väikese paranemise. Lisaks oomega-3-le on vaadeldud ka muid toidulisandeid. Näiteks on leitud, et D-vitamiini lisamine (tihti koos magneesiumiga) võib mõningal määral parandada ADHD sümptomeid ainult neil lastel, kellel oli algselt D-vitamiini tase liiga madal . See tähendab, et kui D-vitamiini tase on normis, siis juurde andmine lisakasu ei anna, kuid kui lapsel oli vitamiinipuudus, võib selle korvamine parandada tähelepanu ja käitumist. Sama kehtib ka teiste mikrotoitainete kohta: toidulisanditest on kõige rohkem kasu siis, kui organismis on vastava toitaine puudus. Seetõttu on mõistlik enne toidulisandite andmist konsulteerida arstiga ja vajadusel teha analüüsid — näiteks kui kahtlustatakse, et lapsel võib olla raua või tsingi puudus, saab seda kinnitada vereprooviga ning siis puudujääki asuda korvama.
Kas dieet saab olla ainus raviviis või peaks see olema osa laiemast raviplaanist?
Kuigi toitumine mõjutab aju arengut ja tervist, ei peeta dieeti praegu iseseisvaks “raviks”, mis asendaks teisi ADHD käsitlusi. Ametlikud ravijuhised rõhutavad eelkõige tõenduspõhiseid lähenemisi nagu käitumisteraapia ja ravimteraapia, ning konkreetseid dieedisoovitusi ei anta kui esmavalikut . Näiteks Suurbritannia riikliku terviseinstituudi (NICE) juhistes märgitakse, et kunstlikke toiduvärve ja säilitusaineid ei soovitata rutiinselt kõigil ADHD lastel keelata (välja arvatud juhul, kui konkreetse lapse puhul on tõestatud ülitundlikkus) ning polüküllastumata rasvhapete (oomega-3) lisamist ei soovitata standardravi osana, kuna praegused tõendid pole piisavad. Dieedimuudatusi nähakse pigem täiendava meetmena — vanematele võib anda nõu pakkuda lapsele üldiselt tervislikku, tasakaalustatud toitu, mis väldib ülemäärast suhkrut ja väga töödeldud tooteid, kuid samal ajal ei tohiks unustada teisi ravivõimalusi.
Enamik eksperte on seisukohal, et dieet üksi ei asenda teisi tõendatud ravimeetodeid, küll aga võib see olla osa holistilisest raviplaanist. Näiteks kui vanemad soovivad proovida eliminatsioonidieeti, tuleks seda teha koostöös arstide-toitumisspetsialistidega ning vaid lühiajaliselt, jälgides hoolikalt lapse tervist. Samuti tuleks jälgida, et laps saaks dieedist hoolimata kätte kõik kasvuks vajalikud toitained. Kui teatav toidumuutus (näiteks värvainete vältimine või mõne allergeeni eliminatsioon) annab paranduse, siis võib seda jätkata koos teiste teraapiatega. Kui mõju ei ole, siis tuleks keskenduda muudele ravimeetoditele. Oluline on, et laps ei jääks ilma tõhusast abist sel ajal, kui katsetatakse pelgalt dieedi mõju.
Kokkuvõttes on dieet ja toitumine ADHD puhul tegurid, mis võivad sümptomeid mõnevõrra mõjutada, kuid need on ainult üks pusletükk kogu käsitluses. Teaduskirjandus rõhutab, et senini on tõendid dieedi mõju kohta heterogeensed ja vajavad veel kinnitust. Praegu on seisukoht, et enne kui dieetravi saaks soovitada laialdaselt ametliku ravimeetodina, on vaja veel tugevaid teaduslikke uuringuid. Seniks on parim lähenemine kombineerida tervislik toitumine muude ravivõtetega — nii saab laps nii üldtervist toetava kasu kui ka tõenduspõhise abi oma käitumis- ja tähelepanuprobleemidele.
